29. jaanuar

Need kes täna õhtul meiega koos Jumala palge ees viibisid, teavad, et Jumal väga eriliselt meie lähedal viibis. Minu südames on tänusoov Jumalale, sest olen ammu palunud, et Jumal oma vaimuandide kaudu selle tiimi ülesehitamiseks toimiks. Täna võisime kogeda, et Jumala on meie palvete ja igatseva südame peale vaadanud ning tahab meid ise meeleparanduses ja pühitsuses juhtida ka PP2009 korraldamisel. Järgnev pole rohkem kui põgus pilguheit mõtetele ja sõnadele, mis seekordsel tiimipalvel esile kerkisid. Olgu nad meile õnnistuseks ja meeldetuletuseks

Aja maha võtmine palveks aitab leida julgust, jõudu ja innustust asju teha. Palvet tegutsemise vastu vahetada ei saa, peab mõlemat tegema. Palveaega ei saa kasutada tegutsemiseks. Kui ainult rabeleda, kaob püsiühendus ja siis tuleb jälle aeg maha võtta. Kui kõiges, mis ümber toimub, kaob ära elav Jumal, siis see väsitabki ära. See väsimus ei tähenda, et oled Jumalast väsinud, vaid sellest, mis toimub selle ümber. Suhe Jumalaga peab olema lähedasem ja paigas, et jaksaks kõiki teisi asju teha.


Paastumine ja Psalm 131

Paastumisel tuleb maha panna kõik need asjad, mis mulle praegu rõõmu valmistavad ja teha kindlaks, et Jumal on see, kes mulle rõõmu toob. Piiblis on tihti koos palve ja paast, aga paastu osa tänapäeval on võrreldes palvega väga-väga väike. Paast peaks olema hästi läbikaalutud, mõtlema, miks ma tegelikult seda teen. See ei saa olla see, et „oh, ma nüüd ei söö porgandit 40 päeva“, kuigi mulle ei ole kunagi porgandid meeldinud. Paastu ajal peaks loobuma neist asjadest, mis tegelikult võtavad tähelepanu Jumalalt. Kritiseerimine on kristlaste hulgas suur pahe, meile meeldib kritiseerida. Miks mitte paastudes loobuda kritiseerimisest – õppida armastama teisi inimesi nii nagu nad on. Kristlaste tagarääkimine algab tihti sõnadega: „Ma olen tema pärast nii mures, sest ta on nii...“


Kuritöö ja karistus või hoopis külv ja lõikus?

Jumal ei ole ainult üleloomulike ja ebaloomulike asjade Jumal, vaid ka loomulike asjade Jumal. Jumal ütleb Vanas Testamendis, et kui te ei taha meelt parandada, panen ma teie teod teie pea peale, siis te tunnete, mis see täpselt on. Kohtupäeval mõistetakse kohut ka tegemata asjade eest. Kuivõrd teisiti käituks inimene, kui ei oleks pärispattu? Mis tunne oleks olla esimene inimene maailmas, ilma patuta, täiuslikus kohas, ainult Sina ja Jumal? Kas see, et Jeesusel ei olnud pärispattu, vähendas ka ta kiusatusi? Kui inimene mõistab hea ja kurja tegemise vahet, siis ta ei vali head. Miks? Saatana patt oli see, et ta mõtles, et ta võib ise olla nagu Jumal. Inimese tõmbas ta lohku pannes ta samamoodi mõtlema. Kui jätta Jumala oma elust välja, siis inimene ei ole enam see, kelleks ta loodi.


Palves esile kerkinud kirjakoht Gl 5:22-23

Tuleb hoida, et palveosadus säiliks, et me oleksime ise läheduses Jumalaga. Olgem viljakad (vaimuviljakad). Armastus ja rõõm on teinekord olemas, aga rahu ja pikkmeel ei pruugi olla. Puudu võib olla üks või teine, aga kõik vaimuviljad on olulised! Gl 5:22-23 saab kohe vaadata, mis on puudu, mida on vaja arendada. Igaüks peab tegema endale selgeks, mis asi on alandlikkus, millest räägitakse. Võin ennast nimetada alandlikuks, aga milles see väljendub, peegeldub ja kust läheb piir? Kuidas seda saavutada ja enda jaoks selgeks teha, mis see on? Mis on need sõnad, mis on need teod, kust see välja paistab?
Gl 5:24-26, 6:1-10


PP-ga seoses : me oleme juba võitjad, meie performance ei ole oluline. Kõige olulisem on see, kuidas meie oleme Jumala ees. Jumala ees on olulisem see, mida me laseme tal enda elus, enda läbi teha, kui see, mida me saame talle teha. Jumal annab seda kõike meile niisama, sest ta armastab meid.

Kui keegi puhastab ennast, siis hakkab ka Jumal teda puhastama, et teda saaks kasutada tarvilisteks asjadeks. Kui me läheme Jumala ette sooviga olla puhtad, siis ta hakkab meie elust neid asju ära võtma, mis hoiavad meid temast eemale. Ja kui sa neist asjadest loobud ja teed meeleparanduse neist asjust, siis Jumal näitab sulle järgmisi asju, millest sul aimugi ei olnud. Mida kaugemale me jõuame, seda rohkem uusi asju Jumal meile näitab, sest ta tahab, et me oleksime täielikult puhtad. See, kus maal me praegu oleme, on Jumala arm, aga see on alles algus, Jumal tahab meile uusi asju näidata ja meid kasutada. See ongi pühitsus!

20. jaanuar

Emmause tee ja Jeruusalemma tee
Lk 24
Kaks jüngrit on pärast Jeesuse surma minemas Jeruusalemmast Emmause poole, kui Jeesus neile ilmub ning toob neile uue innu ja selguse Jumala asjades. See ind paneb jüngrid kiiremas korras Jeruusalemma tagasi pöörduma, et Jeesusest ja tema ilmutusest vendadega jagada. On Emmause tee ja Jeruusalemma tee. Meie peaksime käima Jeruusalemma teed, kus meil on ilmutus ja Jeesuse lähedus. Jeesus ilmus ju kõigile jüngritele samal päeval Jeruusalemmas uuesti, kui need kaks jüngrit, kelle ta oli tagasi saatnud, parasjagu juhtunust teistele tunnistasid.

Jumala vaimu ootamisest ja palvetamisest
Lk 24:49 Ap 1:4,12-14
Kui Jeesus võeti üles, siis jättis ta jüngritele korralduse mitte Jeruusalemmast lahkuda, kuni saabub Isa tõotus ja neid rüütatakse väega kõrgelt. Ka meie ei tohiks tegelikult ilma Jumalata uisapäisa tegudele asuma, vaid tegema seda Jumala ajastuses ja mis veel tähtsam, tema väes. Kuidas jüngrid selle saavutasid? "Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas..." Seepärast on nii oluline, et ka PP2009 saaks sündima vaimulikult küpsel momendil ning Jumala Vaimu ja väe osutamisel. Kuidas me selle saavutame? "Palvetage püsivalt, valvake tänupalves!" (Kl 4:2)

Maisest ja taevasest tarkusest
Jk 3:13-18
Jaakobus annab väga olulisi juhiselt kristlikuks ürituste korraldamiseks, omavahel läbikäimiseks ja suhtlemiseks.
Tihti on meil igasuguseid teadmisi selle kohta, kuidas asjad käivad ja mida peaks tegema, või vähemalt tundub see meile nii. Isegi kui need teadmised on õiged ja tõelised, siis niipea, kui hakkame oma nägemust taga ajama ja teistele peale suruma, on asi tarkusest kaugel. Jaakobus kirjutab: "Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu,
teeskluseta." See tarkus, mis tõeliselt teab, kuidas asju ajada, ei ole isekas ninakas ega pealetükkiv. Selline on hoopis inimlik tarkus. Inimlik tarkus tahab silma paista, ta tahab, et temal oleks õigus, ta on kade, kui kellegi teise nõu enam kuulda võetakse. Isegi siis kui teistel on õigus.
Jaakobus kirjutab: "Kui teie südames on aga kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ega valetage tõe vastu! See pole ülalt tulev tarkus, vaid maine, hingelik, deemonlik. Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid."

Jk 4:1-12
Sellest tõusevadki tülid ja lahkmeel koguduse keskel. Kembeldakse lõputult, aga vilju ja tulemust pole. Tulemust pole, sest palvet ei ole. Palveil pole vastuseid, sest need on Jumalale esitatud isekuses, et oma nägemust toita ja hinge rõõmustada. Nii on meie plaan ja meie kätte usaldatud teenimistöö juba Jumalastki tähtsamad. Selle kohta ütleb Jaakobus karmilt: see on abielurikkumine! Kui Jeesus on seadnud meid esikohale ja andnud kõik meie eest, selleks et võita endale meid ja meie südant, siis ei kõlba see, kui me flirdime oma südames inimliku rahulolu, tunnustuse, üleoleku ja muu sellisega.

Jaakobus võtab asja kokku: "Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid! Ärge halvustage üksteist, vennad! Kui keegi halvustab või
arvustab oma venda, siis ta halvustab ja arvustab Seadust. Kui sa aga Seadust arvustad, siis sa ei ole Seaduse täitja, vaid kohtunik. Ainult üks on seaduseandja ja kohtunik - tema, kes võib nii päästa kui hukata. Aga kes oled sina, sa ligimese arvustaja?"

Vabandan, et nii kaua aega läks ning viivituse tõttu mõned mõtted ka ununesid. Loodan, et postitus on siiski teile õnnistuseks