20. jaanuar

Emmause tee ja Jeruusalemma tee
Lk 24
Kaks jüngrit on pärast Jeesuse surma minemas Jeruusalemmast Emmause poole, kui Jeesus neile ilmub ning toob neile uue innu ja selguse Jumala asjades. See ind paneb jüngrid kiiremas korras Jeruusalemma tagasi pöörduma, et Jeesusest ja tema ilmutusest vendadega jagada. On Emmause tee ja Jeruusalemma tee. Meie peaksime käima Jeruusalemma teed, kus meil on ilmutus ja Jeesuse lähedus. Jeesus ilmus ju kõigile jüngritele samal päeval Jeruusalemmas uuesti, kui need kaks jüngrit, kelle ta oli tagasi saatnud, parasjagu juhtunust teistele tunnistasid.

Jumala vaimu ootamisest ja palvetamisest
Lk 24:49 Ap 1:4,12-14
Kui Jeesus võeti üles, siis jättis ta jüngritele korralduse mitte Jeruusalemmast lahkuda, kuni saabub Isa tõotus ja neid rüütatakse väega kõrgelt. Ka meie ei tohiks tegelikult ilma Jumalata uisapäisa tegudele asuma, vaid tegema seda Jumala ajastuses ja mis veel tähtsam, tema väes. Kuidas jüngrid selle saavutasid? "Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas..." Seepärast on nii oluline, et ka PP2009 saaks sündima vaimulikult küpsel momendil ning Jumala Vaimu ja väe osutamisel. Kuidas me selle saavutame? "Palvetage püsivalt, valvake tänupalves!" (Kl 4:2)

Maisest ja taevasest tarkusest
Jk 3:13-18
Jaakobus annab väga olulisi juhiselt kristlikuks ürituste korraldamiseks, omavahel läbikäimiseks ja suhtlemiseks.
Tihti on meil igasuguseid teadmisi selle kohta, kuidas asjad käivad ja mida peaks tegema, või vähemalt tundub see meile nii. Isegi kui need teadmised on õiged ja tõelised, siis niipea, kui hakkame oma nägemust taga ajama ja teistele peale suruma, on asi tarkusest kaugel. Jaakobus kirjutab: "Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu,
teeskluseta." See tarkus, mis tõeliselt teab, kuidas asju ajada, ei ole isekas ninakas ega pealetükkiv. Selline on hoopis inimlik tarkus. Inimlik tarkus tahab silma paista, ta tahab, et temal oleks õigus, ta on kade, kui kellegi teise nõu enam kuulda võetakse. Isegi siis kui teistel on õigus.
Jaakobus kirjutab: "Kui teie südames on aga kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ega valetage tõe vastu! See pole ülalt tulev tarkus, vaid maine, hingelik, deemonlik. Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid."

Jk 4:1-12
Sellest tõusevadki tülid ja lahkmeel koguduse keskel. Kembeldakse lõputult, aga vilju ja tulemust pole. Tulemust pole, sest palvet ei ole. Palveil pole vastuseid, sest need on Jumalale esitatud isekuses, et oma nägemust toita ja hinge rõõmustada. Nii on meie plaan ja meie kätte usaldatud teenimistöö juba Jumalastki tähtsamad. Selle kohta ütleb Jaakobus karmilt: see on abielurikkumine! Kui Jeesus on seadnud meid esikohale ja andnud kõik meie eest, selleks et võita endale meid ja meie südant, siis ei kõlba see, kui me flirdime oma südames inimliku rahulolu, tunnustuse, üleoleku ja muu sellisega.

Jaakobus võtab asja kokku: "Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid! Ärge halvustage üksteist, vennad! Kui keegi halvustab või
arvustab oma venda, siis ta halvustab ja arvustab Seadust. Kui sa aga Seadust arvustad, siis sa ei ole Seaduse täitja, vaid kohtunik. Ainult üks on seaduseandja ja kohtunik - tema, kes võib nii päästa kui hukata. Aga kes oled sina, sa ligimese arvustaja?"

Vabandan, et nii kaua aega läks ning viivituse tõttu mõned mõtted ka ununesid. Loodan, et postitus on siiski teile õnnistuseks