Ülistusest

Väga palju on viimasel ajal diskuteeritud selle üle, mis on ülistus ja mis ei ole. Viimasel ajal eriti olen mina ja mõned teised PP tiimi liikmed sellega väga lähdalt kokku puutunud, mis paneb mind ka liigutama oma näppe, et see siia kirja saada.

Alustuseks tahaksin öelda, et Piibel on kaanest kaaneni tõde, ning kõik mis seal kirjas on, miski pole "tõlgendamise asi". Seega meil kristlastena tuleks otsida vastuseid eelkõige sealt, mitte diskuteerida, et mis meie arvame ülistuse kohta. Samuti ka kõik siinsed mõtted on saadud Piibli lugemise ja palvetamise kaudu.
Jumal on hea ja annab meile tarkuse.


Alustuseks tahaksin ära mainida kohe, et ülistus ei ole muusika. Ülistus ei ole see, et sa lähed ja kuulad bändi ja laulad kaasa ja tahad sealt saada oma annuse Püha Vaimu. Ja kui sa seda ei saa (ehk siis ilmselt bänd oli kehva), siis sa lähed ja ütled, et ülistus oli jura. See ei käi niimoodi. See ei saa juba sellepärast käia niimoodi, et "Piibliajal" ei olnud vägevaid ülistusbände. Vaatame, mida Piibel räägib sellest, et mis on ülistus.

1) Sinu elu peab olema ülistus.

1Kr 10:31
31 Niisiis, kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud -
tehke seda Jumala austamiseks!

Ma olen tegelikult mõelnud, et see salm võtab ülistuse definitsiooni ja olemuse 100% kokku. Mis tähendab siis seda, et ükskõik, mida me ka parajasti ei teeks, meie eludest peab paistma ja särama Jumala au, suurus, Vaimu Vili ja armastus. Kõik see toob ülistust Jumalale. Seega on ülistuse esimene ja kõige tähtsam asi see, et meie eludest peab peegelduma Jumal, Jeesuse armastus inimeste vastu, Tema kaastunne..Ainult siis ja AINULT siis saab Jumal meile anda suuri vaimuande, millega me saame tuua veel suuremat ülistust Tema nimele ja seda siis juba inimeste poolt, keda me teenime. Seega selleks, et me võiksime ainuüksi olla viljakad (et tuua inimesi Jumalae lähemale) peab meie elu valitsema ülistus, ülistus sellenäol, et meie tegemised, käitumine, kõne ja eeskuju võiks peegeldada Jumala valgust ja Tema headust. Sest ilma Jumalata me ei suudaks olla kunagi maailma valgus, sool, eeskujuks ja tasased oma kõnes. Kunagi toodi välja üks küsimus, et mida see peaks tähedama, et Jumal on loonud meid, et me Teda ülistaksime..ja see ongi see: Meie elu peab olema ülistus Jumalale - sinu teod, sõnad, Vaimu Viljad, usk!

2) Kes peaksid Ülistama?


Fl 2:9-11
9 Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest
ja annetanud talle selle nime,
mis on üle iga nime,
10 et Jeesuse nimes
nõtkuks iga põlv
nii taevas kui maa peal kui maa all,
11 ja et iga keel tunnistaks:
Jeesus Kristus on Issand -
Jumala Isa kirkuseks


Kogu universum on kutsutud selles kirjakohas ülistama Jeesust ("et Jeesuse nimes nõtkuks..tunnistaks..")!! [Ps 2]

See kohustus siis kellele?
1) Inglitele taevas (Ilm 4:2-9)
2) Lunastatud hingedele (Ilm 4:10-11)
3) Alandlikele uskujatele maailmas (Rm 10:9)
4) Mässumeelsetele mitte-uskujatele maailmas (2Ts 1:7-9)
5) Deemonitele ja kadunud inimkonnale maapeal ja põrgus. (1Pt 3:18-22)

Mis tähendab seda, et selles kirjakohas on loetletud üles kõik mõtlev ja füüsiliselt elav, ning kõigile on langenud kohustus ülistada Jeesust.
Kuidas see siis peaks rakenduma mitte-uskujatele? Töötades siin läbi kõike seda head materjali, mida pakub meile Sõna, siis jõudsin mõtteni, et tegelikult maailma loomisest saati on Jumala suurus saanud kõigile avalikuks. Nimelt juba sellega, et Ta lõi ja disainis maailma meie jaoks.

Rm 1: 20
20 Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja
jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse
tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada

Piiblis isegi ei mõelda algupärast loomingut, vaid Tema jätkuvaid, igavesi tegusid ja hoolt. Tema tehtu on see, mida Ta oma väes ja headuses saavutab, ning annab selle taevale ja maale. Piibel toob sellega seoses ka välja, et kõik on selle sama loominguga kokku puutunud ja igaüks on saanud teada oma elus mingil perioodil, et see kõik on Jumalast. Sellest Roomlastele 1:20 kirjakohast öeldakse väga karmilt, et "Nad ei saa endid vabandada..." - Jumal paneb kõigile süüks Tema loomingu mitte-teadvustamist. Süükoorem langeb sellele, kes keeldub teadvustamast ja vastu võtmast, mida Jumal on näidanud neile endast, läbi oma loomingu. Isegi need, kes pole saanud kuulda Evangeeliumi, on saanud selge tunnistuse Jumala eksistentsist ja loomusest. Nad on selle oma filosoofiate ja võltsteooriatega alla surunud. Kui inimene reageerib sellisele nö ilmutusele, isegi kui see on lihtsalt loodu ümberringi, Jumal teeb selle ka võimalikuks, et see inimene kuuleks evangeeliumi. (Ap 8:26-39)




Tulles tagasi Fl 2 kirjakoha juurde, siis 11 salmis on kasutatud sõna "tunnistama", kreeka keelne sõna selle kohta tähendab ka "kinnitama", "nõustuma", mis on tegelikult see, mida kõik lõpuks teevad. Meil on ainult valik - kas teha seda puhtsüdamilikult ja õnnistatult või mittetahtlikult ja piinarikkalt.


3) Ükskõik, mis vahendit ei kasutataks, kõike, mis tuleb südamest, võib kasutada ülistuseks!

Tuletan veel meelde, et sinu elu peab olema Jumalale ülistuseks!
Väga hea on ka lugeda seda, kuidas Taavet või prohvetid VT ülistasid Jumalat. Nimelt nad lihtsalt kirjeldasid seda, millisena nad näevad Jumalat, mida Jumal on teinud nende jaoks ja mille eest nad on tänulikud. See on sisuliselt palve. Ja siit ka see, et ülistuse kõige tähtsaim osa on osadus Jumalaga. See on ka selle aasta PP teema - Püsiühendus Jumalaga. Me peame mõistma, et meil ei ole vaja iga päev "võtta aega palveks". Jumal on koguaeg meie kõrval, me saame koguaeg Temaga rääkida. Hüüa Ta poole, räägi Talle, kuidas sa Teda näed, mis Ta tähendab su jaoks ja see on Temale meeldivaks ülistuseks.

Kuid tuleb mõelda selle peale, et meie Jumal on tõe ja õigluse Jumal. Ja ta näeb sind läbi. Sellepärast ma hoiatan ja kutsun üles, et ülistada tuleb puhta südamega, ära valeta Jumalale. Talle ei ole meelepärane see, et sa räägid Talle palju ilusaid sõnu, pigem kui sul on südames üks-kaks lauset, millega sa Teda saaksid kirjeldada, tänada (ja sellega ülistada), siis ütle need välja ja ainult need. Ma kinnitan, et kui me otsime seda osadust, siis meile tuleb südamesse aina rohkem ja rohkem suuri ja ülistavamaid sõnu, mida jagada Jumalale. Osadusest saab ülistus, ülistusest saab Jumala au paista, läbi sõnade, mis tulevad meie südamest ja mis räägivad Tema kohta, ja ülistuse kaudu me saame kanda ka vilja inimestele "maailmas".

Huvitav ja samas ka väga karm oli üks jutuajamine mul vana tuttavaga, kellega vestlesin Jumalast ja seal juures ka ülistusest veidikene. Tema mõtteviis on selline, et paneks aga pidu 24/7 ja siis läheks pärast seda elu siin põrgusse ja seal paneks oma teiste sõpradega pidu edasi. Ühesõnaga, et koguaeg oleks pidu. Mida ta siis ei tea (ja mida ka mina tookord ei teadnud) on see, et põrgus ongi "pidu" kui kõik siin maailmas otsa saab, kuid milline pidu? Nimelt ülistus pidu. Kuna need 5, mille eelnevalt loetlesin peavad kõik ülistama Jumalat, ning seda hakatakse ja põrgus tegema. Sest sellest ei ole pääsu mitte kellegil, isegi mitte sarvikul endal. Piibel ju ise kinnitab seda mõne kirjakohaga, mis rääib sellest, kuidas kurjad vaimud ülistavad Jeesust ja Jumalat.

Lk 8:28
Aga Jeesust nähes hakkas ta karjuma, heitis tema ette maha ja hüüdis valju häälega:
"Mis on mul sinuga asja, Jeesus, Kõigekõrgema Jumala Poeg? Ma anun sind, ära mind piina!"

Kuri vaim ülistas siin Jumalat sõnadega, mida ta ise uskus.
Üleskutsena küsin siis, et kas me tõesti oleme kehvemad isegi, kui kurjad vaimud?

4) Millega me siis saame ülistada?

Kui Jumal on andnud sulle mõne ande (pillimäng, laul, tants, kunst, värsiseadmine jne.), siis sa saad seda kasutada Jumala ülistamiseks. Kui sa ei pea viisi ja ei oska ega taha laulda, siis ei ole mingit käsku selle kohta. Ainukene käsk on ülistuskäsk ja kui sa kiidad Jumalat kogu oma südamest, puhta südamega ja õiglase meelega, siis see on Jumala silmis hea ülistus. Jumal ootab eelkõige, et sul oleks osadus Temaga ja seda, et su elust peegelduks välja Tema au. Mis vahenditega sa Teda ülistad see on individuaalne, peaasi, et sa ei valetaks Talle. Hoidkem meeles, et ka poolik tõde on vale Jumala silmis ja Ta näeb meid alati läbi. Seega kui bänd, kes veab ülistust on äärmiselt kehva ja algeline, siis me ei tohiks lasta kõigest sellest end heidutada. Sest ülistusaeg on ka aeg, kus oled ainult sina ja Jumal, kahekesti. See kui vägevaks ülistusteenistus meie jaoks kujuneb, see on meie endi teha, kuidas me ennast ette valmistame, et Tema häält kuulda ja Temale jagada oma austust ja armastust Ta vastu, mis tuleb südamest!
Ülistagem Jumalat.

Lõpetuseks Piiblist üks väike tunnistus sellest, et meie ülistus, ükskõik milline ka see ei oleks on austuseks Jumalale, meie ülistuse läbi inimesed pääsevad.

Rm 15:9
9 et paganad hakkaksid Jumalat ülistama halastuse eest, nagu
on kirjutatud:
"Seepärast ma tunnistan sind paganate ees
ja laulan kiitust sinu nimele."

"Et paganad hakkaksid Jumalat ülistama..." - Jumal laiendas meile ju oma armu ja halastust. Meile, kes ei olnud algupärase lepingu osalised. Seega kui meie saime päästetud tänu sellele, et keegi tuli ja ülistas Jumalat oma sõnadega, rääkides meile, kui hea, armastav ja õiglane on Jumal, siis kandub see kohustus meile edasi, kuna Jumal laseb ka meil osa saada oma headusest, armastusest ja õiglusest. Meil on oma eludest seda kõike jagada/ülistada.

"On kirjutatud.." - See on tsiteeritud Ps 18:49 ja 2Sm 22:50, kus Psalmist laulab kiitust Jumalale kõigi rahvaste seast. Mis vaikselt viitas juba paganate tulevasele päästele.
Seega ÜLISTUS OLI SEE, MIS MEID ALGUPÄRASELT TÕI LÄHEMALE JUMALALE. JA ON SEE, MILLEGA MEIE SAAME VÕITA INIMESI.
Ma ei räägi siis ülistusest, kui muusikast, vaid ülistusest, kui kõnelusest Jumala auks, rääkides Tema suurusest, tegudest meie elus ja maailmas, ja Tema armastusest meie vastu, et Ta saatis oma ainsa poja, et Ta sureks meie eest, et meie võiksime pääseda!

Ülistuses peitub võti!

Aamen!

Keeltega rääkimisest

Viimastel nädalatel on minu arusaam keeltega rääkimise annist tugevalt muutunud. Olen arvanud, et mul on see and, kuna suudan ladusalt arusaamatuid sõnu esile kutsuda. Olen kuulnud õpetust, et keeltega rääkimise and on koheselt kõikide osa, kes Püha Vaimuga täituvad ning olen seda ka minevikus esile kutsunud, et päästa piinlikust olukorrast eestpalvetaja, kes minu peale käed on pannud. Seda ei saa ma öelda uhkusega.

Olen tabanud ennast suhtumiselt, et kui ma keeltega räägin, siis ei saa mina ega teised sellest aru, mistõttu on seda turvaline teha palveosaduses siis, kui südamest midagi mõistusega palvetamiseks esile ei kerki. Nüüd aga olen jõudnud veendumusele, et ma ei saa palvetada keeltega, kui ma ei võta igat sõna vastu Jumala käest. Ma pean seda tegema Vaimus, sest vastasel juhul teen ma Jumala ees tema poole pöördudes tühje, tähenduseta sõnu (millest tuleb aru anda) või halvemal juhul räägin valet.

Kui arvame, et meil on keeltega rääkimise and, siis tuleb meil selle kasutamisel olla väga ettevaatlik. Nagu ka mõistusega palvetades ei ole ükskõik, mida me Jumalale ütleme, nii ei saa me vastutustundetult kasutada ka andi, mille juures meie mõistus viljatuks jääb. Kui tahame, et meie palved oleksid vastatud ja Jumalale meelepärased, siis peame alati palvetama Vaimus ning Tema tahte tundmises.

Keeltega rääkimise annist kõneleb kõige otsesemalt ehk 1 Korintose 14

⁶Nüüd aga, vennad, kui ma tuleksin teie juurde ja räägiksin
keeli - mis kasu ma teile tooksin, kui ma teile ei
räägiks kas ilmutuse või tunnetuse alusel, või prohvetlikku sõna või õpetust?
⁷Nõnda on ka hingetute pillidega, olgu vile või
keelpill: kui nende helid ei erineks, kuidas siis
saadaks aru, mis on puhutud vilel või mängitud
keelpillil?
⁸Sest kui pasun teeks ebaselget häält, kes siis hakkaks
valmistuma sõjaks?
⁹Nõnda ka teie, kui te keelt kasutades ei anna selge
tähendusega sõnu, kuidas siis võib mõista, mida räägitakse? Te
räägite siis ju tuulde.
¹⁰Niipalju kui maailmas ongi keeli, ükski neist ei ole kõlatu.

Võõraid keeli tuleb rääkida ilmutuse või tunnetuse alusel, sest neil on tähendus ja sisu. Salm 9 teeb selgeks, et salmid 7 ja 8 ei ole mõeldud mitte võõrastes keeltes kõnelemise vastu, vaid anni meelevaldse kasutamise vastu. Ka see, mida me kõneleme keeltes, peab olema kindla ja selge tähendusega. Keelte kõnelemise and pole antud selleks, et vaimulikke tõdesid hägustada, vaid selleks, et neid selgemalt esile tuua. Sellepärast toob Paulus kohe esile ka keelte tõlgendamise anni vajaduse ning ütleb isegi, et koguduse (Jumala laste) keskel ei ole sobilik võõraste keeltega kõneleda, kui kohal ei viibi kedagi, kes neid tõlgendaks.

Keelte tõlgendamise and on mingil põhjusel Eesti kristlaste hulgas võrdlemisi haruldane, eriti võrreldes keelte rääkimise anniga, mis on vist küll kõige levinum vaimuand üldse. Selle anni tähtsusest olen ma alles hiljuti hakanud aru saama. See on juhtunud tänu Jumalale, kes on mind kokku viinud inimestega, kellel on keelte tõlgendamise and. Kui me kõneleme võõraid keeli ja keegi neid tõlgendab, siis saab inimeste ees ilmsiks meie südame hoiak ja kuulekus Jumala vaimule. Nõnda olen ma teada saanud, et sugugi kõik, mida ma keeltes olen palvetanud, pole alati olnud Jumala vaimust selge tähendusega jutt. Keelte tõlgendamise anniga inimene mõistab ju neid keeli, mida Jumal meile kõnelda annab. Kui me ise aga midagi lisame, siis on see ka tõlgendamise anniga inimese jaoks sisutu ja tähenduseta jutuvada.

Keeltega rääkimise anni läbikatsumise võimalus on lisanud mulle rohkesti kogemusi oma anni tunnetamiseks. Näiteks olen ma jõudnud tõlgendamise anniga inimesega mõtteid vahetades ja koos palvetades mõistmisele, et millal iganes lasen ma oma mõtetel keeltes palvetamise ajal lihtsalt ringi triivida, ilma Jumala vaimule keskendumata, on teisel inimesel samast hetkest võimatu mind mõista, kuigi ta muidu minu sõnadest aru saab. Samamoodi ei ole keeltes palvetamisest kasu, kui ma seda omatahtsi hakkan esile kutsuma, või teen seda ilma veendumuseta, et Jumala vaim minu südames kõneleb.

Need õppetunnid on toonud mulle aukartuse Jumala pühaduse ja tema vaimuandide suhtes. Me peame neid küll nõudma ja kasutama, kuid ükski neist pole lelu, vaid kõik on tööriistad meie vaimu ja koguduse ülesehitamiseks. Ilma selle viljata on tõesti parem kui me vaikime.

Jumala armastus ja Tema arm

Seoses selle teemaga, mis läbi käis, küsimus selle kohta, miks Jumal pidi inimest looma selleks, et me saaks Teda ülistada, et kas see pole egoistlik? Naljakas kuidas Jumal paneb samad mõtted samal ajal erinevatesse inimestesse, sest see küsimus vaevas mind ka just praegusel ajal. Ja tegelt sain ühelt sõbralt sellele ka päris hea vastuse. Nimelt, kuna inimese ja Jumala vastastikune suhe põhineb armastusel, siis see, mis Jumal annab on nii palju suuremat, kui meie iial armastusest Temale saaks anda, nii et ülistus on justkui kõige ülim vorm meie armastusest Tema vastu. Me ülistame Teda, sest et me tahame öelda, et me Teda armastame. Ei ole paljut, mida me saaks teha inimlikult Temale nö "tagasi" selle eest, mida Tema meie jaoks teeb.

Nii, et.. armastus on võti! :D Hehehe!

Samuti see, et kuidas inimesed saaksid näha meis midagi, mida nemad tahavad. See vastus käis ka läbi sealt mitu korda vist. Et kui meie oleme pühad, siis on edasine Jumala töö. Ainult Tema ARMUST võivad inimesed uskuda, mitte meie sõnaosavusest või teguderohkusest. Tema armust.. :)

Et jah.. ei taha targutada siin. Need teemad on lihtsalt ka minu südames tugevalt eksisteerinud!

Olge õnnistatud!

P.S. Jumalat ülistav noor inimene on ikka üks ilusamaid asju siin maailmas!

Siku

Vaimu viljadest: armastus ja rõõm

Gl 5:22-23
22 Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus,
headus, ustavus,
23 tasadus, enesevalitsus - millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.

Vaimu vili peaks olema iseloomulik teguviis nendele, kes kuuluvad Jumalale ja igatsevad kuuluda Jumalale ning on Jeesuse kaaspärijad.

Armastus tollel ajal: Agape tähendab armastust kui Jumala armastust, armastus kui otsus armastada neid, kes on minu ümber. Armastada Jumalat ja järgida Jeesust. Vaimu vili on otsustatud armastus (agape). See otsustatud armastus paneb aluse austusele, pühendumisele, kiindumisele, emotsionaalsusele. Agape peaks olema kõige selle alus ning see viib selleni, et ma tahan ennast ohverdada teiste jaoks.

Jh 15:13; Rm 5:8; 1Jh 3:16-17

Agape, vaimu vili – ma otsustan armastada teist inimest.

Rõõm – rõõm ja õnnelikkus ei ole sama. Rõõm on õnnelikkus, mis on Jumalas, õnnelikkus, mis tuleb vankumatust usust, Jumalale pühendumisest, õnnelik selle üle, et sul on spirituaalne reaalsus, kuhu minna. Siinne rõõm on see heaolu tunne, mida sa peaksid tundma, kui sa tead, et kõik on hästi sinu ja Jumala vahel. Sa pead tegema tööd selle nimel, et sul oleks see rõõm.

1Pt 1:8

See on see kirgastatud rõõm, mille Jumal annab meile, kui me teame, et meil on kõik hästi minu ja Jumala vahel.

Jh 16:20-22

Kirgastatud rõõm – kui me oleme koos Jeesusega ja meil on kõik hästi, see on nagu lubadus. See on nagu kingitus, nagu õnnistus, rõõm, mida me ise ei saa ega tohikski toota. Vaimu vili „rõõm“ peaks olema see, kui Jumal sind on õnnistanud. Sellest õnnistusest kiirgab välja see „rõõm“, mis on vaimu vili.

See rõõm tuleb meie seest välja siis, kui Jumal on meile selle rõõmu pannud. Kui meil ei ole Jumalaga asjad korras, siis loomult peaksime olema kurvad, ahastuses, mentaalselt maas, sest ainus rõõm peaks olema see, et meil on Jumalaga asjad korras. Enne seda peaks olema madalseis. Aga alles siis on see päris vaimu vili „rõõm“, kui Jumal selle meile paneb.

See rõõm, mis tuleb asjadest, me ei saa seda pidada selleks õigeks. Me ei saa rõõmustada neist asjadest, vaid sellest, et Jumal on meile need andnud.
Ei ole vale rõõmustada nende üle, aga tuleb eristada rõõm ja rõõm kui vaimuvili.

Kas sa suudad tunda rõõmu sellest päästest või tunned sa rohkem rõõmu neist asjadest, mis sa saad? Tuleb otsida rõõmustust päästest.