Laul 27:8 Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: "Otsige mu palet!" Siis ma otsin, Issand, sinu palet.
Kui me alustasime palvetamist, siis oli kõigepealt pikk vaikus. Olin kõigile öelnud, et tahan nendega koos otsida Jumala palet, Teda ja ainult Teda ennast, nii et ka palved, mis me välja ütleme, oleksid esile kerkinud Jumala vaimust. Samal ajal oli mu sees aga pidev rahutus. Mõtlesin: "Madis, nüüd oled sa küll täiega puusse pannud, kõik muudkui ootavad, et nüüd midagi toimiks, aga sina ainult passid ja lased neil segaduses olla. Jumal, palun tee kiiresti nii, et keegi hakkaks palvetama või anna mingi sõna või midagi, et minust halba muljet ei jääks." Järgmiseks aga tundsin, kuidas minu enda palve oli sellisena täiesti ebasiiras, ma tegin enda heaolu pärast Jumalale ettekirjutusi (olles eelnevalt valjusti öelnud kõigile nii, nagu ma ütlesin). Mõistsin, et seda ei saa nimetada siiraks ja alandlikuks Jumala palge otsimiseks. Mulle meenus Laul 15:1-2 (uues tõlkes). Jumal on huvitatud tõelistest asjadest ning neist, kes räägivad tõtt oma südames. Tõsiseltvõetavad on Jumala jaoks need, kes Tedagi tõsiselt võtavad.
Kõik, mis meil on ja mida meie teeme ja oleme on Jumala oma. Ei ole midagi sellist, mis on meie jõust ja mõistusest sündinud. Hea meelde tuletada enesele vahel kõiki neid asju, millega Jumal meid õnnistanud on. PP - ei ole meie oma..ei ole see, et ehitame midagi ja hiljem kutsume Jumala sinna..vaid see on midagi, mida Jumal tahab teha meie rahva keskel.. Ja meie õnnistuseks kasutab Ta meid. See üritus on üleni Jumala oma.. mitte meie otsused, ideed, teod - meist sõltuv, meie tublidusest, asjalikkusest. Vaid Jumalast. Meie oleme Jumala omad. PP on Isa oma. Üleni.
Mõtle selle osa peale, mis sul on PP korraldamisel..see ei ole sinu teha. sinu ideed. Vaid Jumal kasutab Sind. Ole talle avatud. See on Jumala töö. Tema oma, antud meie kätte.
Olla lihtsalt osaline. Minu panus on olla kanal. Nüüd on vaja lasta Jumalal teha mind puhtaks, et mina saaksin olla vahendiks ja kasutatav.
Peab õppima vastu võtma seda, mis Jumalal on meile anda ning lahti laskma sellest, mis ei ole Temalt.
Apostlite tegudes on koht, mis ütleb, et Jumal lisas päästetuid päevast päeva nende hulka. Seda kirjakohta lugedes on tekkinud mõte, et see on vägev, aga Eestiga ei ole tekkinud mingisugust seost. Nähes aga seda, mis toimub praegu Viljandis, kus inimesed tulevad Jumala juurde ja et ka PP seal toimub, siis on selge, et see on ka Eestis võimalik.
Ära sea piire sellele, mis Sinu arvates Jumal peaks PPl tegema. Jumal ei ammendu - selleks, et saada maksimaalselt Jumalaga osadus, tuleb kuulata Jumala häält ja otsida Tema palet, siis tuleb ka viis ja vorm.
Jumal on hea ja suurepärane, oluline on otsida tema palet ja tema tahet. Jumal on alati olemas, ta tahab kõiki õnnistada ja tervendada!
Õnnistatud jõuluaega kõigile!
Madis
18.12.08
27. november
Jumal igatseb, et Ta oleks meie eludes esikohal. Täielikult esimene. Tema otsimine oleks kõik. Kuigi Ta on nii palju meile andnud ja paljuga meid õnnistanud, ei taha Ta et see, mis ta meile andnud on - meie elud, meie kutsumus, meie teenistus, oleks olulisem kui olla koos Temaga. Jumal on sellest kõigest üle ja olulisim, keda armastada, teenida ja tunda.
„Kuidas saan elada Sulle, nagu sina oled elanud mulle?“
Kuidas saame meie elada Jeesusele nii, nagu Tema on elanud meile? Andes kõik, ohverdades kõik. See on tõeline teenistus. mida Jumal väärib.
Olla Jumala lähedal, Temale tõeliselt ligi, tähendab ka seda, et meie süda on tõeliselt avatud – paneme kõik Tema ette maha, kogu oma elu ja mõtted. Ja kogu oma usu ja lootuse paneme Temale. Kuna aga me siiski elame selle maailma keskel, mis on ükskõikne ja teeb haiget, siis vahel ei julge me end ka Jumala lähedale asetada kartuses haiget saada, olla liiga haavatav, loota liiga palju. Kõrgelt kukkumine on valus. Vahel tundub lihtsam olla ükskõikne selle maailmaga koos. Nii ei saa haiget. Nii ei teki vastuolu, konflikti ja südame kripeldust. Oleme nagu maailm, sest nii on lihtsam. Me ei kuku, ei saa haiget. Ainult et siis me ka tõeliselt ei ela. Ei näe igavest ega tunne ajatut. Me peame minema tagasi oma südame juurde, oma Jumala juurde, ka siis kui oleme haiget saanud, sest ainult see, see tõeline, hoiab meid ka tõeliselt elus.
Süda. Minu süda. Inimesena üldiselt otsustame/kaalume/elame kas vastavalt oma mõistusele või südamele. Peas on palju häid ideid, loogikat ja arusaamu – mõtteid on nii palju, need tulevad ja lähevad ja iga hetk toob uusi. Kõik, mis on aga südamel, on see, milles on tõde. See miski, mille Jumal su südamesse on märkinud, on see, mis jääb.
Oleme võõrad siin maal, seepärast ehk tundub siin nii palju mõistmatut, keerulist rasket ja ehk seepärast me ka vahel tunneme end jõuetuna. Jumal aga ei ole sellest maailmast. Meiegi Tema lastena ei ole siit maailmast. Jumal tahab anda meile juba uue maailma südant, uue maailma mõtteid ja tahab, et oleksime uue maailma ehk Jumala kuningriigi lapsed. Paljudele on Jumal südamele pannud uue maailma mõtteid, aga meie mõistus neid võib olla veel ei usu. Või ehk ei julge uskuda?
PP suhtes võib olla palju ärevust, rahutust, põnevust, kuid eelkõige Jumal tahab, et me seisaksime kindluses ja rahus. Usaldades Teda täiesti ja käies ning elades reaalse teadmise ja kindlusega, et see kõik on Jumala käes. Temal on kindel plaan. Ja see on hämmastav.
Meeskonnana, Jumala töötegijatena on oluline ka üksmeeles paluda. Ja paluda õnnistust, tarkust ja tunnetust ka PP juhile, Laurile. Ärgem unustagem teda oma palvetes ja palume talle visiooni ja pilku, mis näeb üle detailide, üle piiride, üle inimliku.
Jumal on hämmastav. Piiritu, sügav. Ja lõputult hea.
Ülestähendusi tegi Marii, kellele olen väga tänulik.
Õnnistusi kõigile,
Madis
„Kuidas saan elada Sulle, nagu sina oled elanud mulle?“
Kuidas saame meie elada Jeesusele nii, nagu Tema on elanud meile? Andes kõik, ohverdades kõik. See on tõeline teenistus. mida Jumal väärib.
Olla Jumala lähedal, Temale tõeliselt ligi, tähendab ka seda, et meie süda on tõeliselt avatud – paneme kõik Tema ette maha, kogu oma elu ja mõtted. Ja kogu oma usu ja lootuse paneme Temale. Kuna aga me siiski elame selle maailma keskel, mis on ükskõikne ja teeb haiget, siis vahel ei julge me end ka Jumala lähedale asetada kartuses haiget saada, olla liiga haavatav, loota liiga palju. Kõrgelt kukkumine on valus. Vahel tundub lihtsam olla ükskõikne selle maailmaga koos. Nii ei saa haiget. Nii ei teki vastuolu, konflikti ja südame kripeldust. Oleme nagu maailm, sest nii on lihtsam. Me ei kuku, ei saa haiget. Ainult et siis me ka tõeliselt ei ela. Ei näe igavest ega tunne ajatut. Me peame minema tagasi oma südame juurde, oma Jumala juurde, ka siis kui oleme haiget saanud, sest ainult see, see tõeline, hoiab meid ka tõeliselt elus.
Süda. Minu süda. Inimesena üldiselt otsustame/kaalume/elame kas vastavalt oma mõistusele või südamele. Peas on palju häid ideid, loogikat ja arusaamu – mõtteid on nii palju, need tulevad ja lähevad ja iga hetk toob uusi. Kõik, mis on aga südamel, on see, milles on tõde. See miski, mille Jumal su südamesse on märkinud, on see, mis jääb.
Oleme võõrad siin maal, seepärast ehk tundub siin nii palju mõistmatut, keerulist rasket ja ehk seepärast me ka vahel tunneme end jõuetuna. Jumal aga ei ole sellest maailmast. Meiegi Tema lastena ei ole siit maailmast. Jumal tahab anda meile juba uue maailma südant, uue maailma mõtteid ja tahab, et oleksime uue maailma ehk Jumala kuningriigi lapsed. Paljudele on Jumal südamele pannud uue maailma mõtteid, aga meie mõistus neid võib olla veel ei usu. Või ehk ei julge uskuda?
PP suhtes võib olla palju ärevust, rahutust, põnevust, kuid eelkõige Jumal tahab, et me seisaksime kindluses ja rahus. Usaldades Teda täiesti ja käies ning elades reaalse teadmise ja kindlusega, et see kõik on Jumala käes. Temal on kindel plaan. Ja see on hämmastav.
Meeskonnana, Jumala töötegijatena on oluline ka üksmeeles paluda. Ja paluda õnnistust, tarkust ja tunnetust ka PP juhile, Laurile. Ärgem unustagem teda oma palvetes ja palume talle visiooni ja pilku, mis näeb üle detailide, üle piiride, üle inimliku.
Jumal on hämmastav. Piiritu, sügav. Ja lõputult hea.
Ülestähendusi tegi Marii, kellele olen väga tänulik.
Õnnistusi kõigile,
Madis
23. oktoober
Istusime eile õhtul koos Madise ja Janaga ning palvetasime, jagasime ja arutasime natuke ning tahtsime mõningaid mõtteid, mis esile kerkisid, ka ülejäänud tiimiga jagada..
Palvetades koos PP pärast, oli erinevaid mõtteid, mis kõlama jäid. Omavahel jagades ja arutades, need ka suurel määral kattusid. Suures osas olid need seotud arusaamisega meie alandlikkusest ja jumalakartusest.
Sel aastal tehes PP-d oleme suures osas ette võtnud selle väga suure entusiasmiga, tahtes teha seda võimalikult hästi. Samuti ka tahtes seda teha võimalikult Jumala plaani järgi. Ehk on hea meil aga meeles pidada, et ei ole vaid supertiim, väga head ideed, tõelised Jumala töö tegijad. Vaid on vaid õigupoolest Issanda halastus. Mitte meie lähme ja teeme ja näitame inimestele, kuidas tuleb teha. Vaid meie - meie kõik - põlvili Jumala ees, paludes Tema halastust ja armu. Et Jumal oleks armuline Eesti rahva ja noortele ja meile endile ning viiks ja kannaks meid ja ka seda üritust läbi oma plaani mööda. Ja seda mitte vaid noogutades ja nõus olles vaid reaalselt rakendades oma elus.
Sellega seoses tuli ka südamesse sõna kakskeelsus – mõte selles, et kui oleme plaves Jumala ees oskame tihti öelda neid õigeid sõnu ja alandlikke palveid. Kui me aga oleme teineteisega, maailmaga, oma asjade, tegevuste sees. Kas me räägime seda sama keelt? Seda sama alandlikkuse keelt? Kuulekuse keelt? Jumalakartlikkuse keelt. Hoiatus kahepalgelisuse eest, mis võib tulla nii kergesti. Pärast palveaega, väljaspool palvekoosolekut käitume vahel teisiti. Mina ütlen, mina tahan, mina arvan.. Ehk on vaja rohkem tundlikkust teineteise ja Jumala suhtes? On vaid üks keel ja see räägib armastusest ja austusest Jumala vastu.
Oluline on lasta Jumalal juhtida ja ehk mõelda rohkem läbi ja palvetada rohkem nende asjade pärast, mis Jumal tahaks öelda. Tihti räägime väga palju ja ei ütle õigupoolest midagi. Koos olles ehk rohkem jagada mõtteid, ideid, mis on ajapikku tulnud pähe või südamesse, mitte vaid hetke ajel välja pilduda kõike, mis pähe tuleb ja mille üle me vahel hetkegi pikemalt mõelnud arutlenud ei ole.
Jumal armastab igaüht meist. Ja see kõik algab meie eneste südameist. Meie kõigi. Jumal tahab meid kõiki hoida, Tema käsi, haare meie südames.(Ül 8:6-7 ) Meie eneste puhtus ja pühitsus on Talle olulised, sest siis saame tõeliselt kuulda Tema häält ja mõista Tema plaane. Jumal tahab meie kätte tahab anda väga palju, aga seda ei saa teha suvaliselt. Ta igatseb, et me oleksime tema käes kui savi,.
Vaid selle jõu ja armastusega, mllega tema meie südameid tõmbab saame meie tõmmata teisi Jumala juurde. Jumal igatseb meid ja tahab ennekõike meid endale. Jumal tuli ja pakkus meile iseend, Ta igatseb ennekõike meie südant ja armastust.
Õnnistatud Jumala otsimist teile:)
Marii
Palvetades koos PP pärast, oli erinevaid mõtteid, mis kõlama jäid. Omavahel jagades ja arutades, need ka suurel määral kattusid. Suures osas olid need seotud arusaamisega meie alandlikkusest ja jumalakartusest.
Sel aastal tehes PP-d oleme suures osas ette võtnud selle väga suure entusiasmiga, tahtes teha seda võimalikult hästi. Samuti ka tahtes seda teha võimalikult Jumala plaani järgi. Ehk on hea meil aga meeles pidada, et ei ole vaid supertiim, väga head ideed, tõelised Jumala töö tegijad. Vaid on vaid õigupoolest Issanda halastus. Mitte meie lähme ja teeme ja näitame inimestele, kuidas tuleb teha. Vaid meie - meie kõik - põlvili Jumala ees, paludes Tema halastust ja armu. Et Jumal oleks armuline Eesti rahva ja noortele ja meile endile ning viiks ja kannaks meid ja ka seda üritust läbi oma plaani mööda. Ja seda mitte vaid noogutades ja nõus olles vaid reaalselt rakendades oma elus.
Sellega seoses tuli ka südamesse sõna kakskeelsus – mõte selles, et kui oleme plaves Jumala ees oskame tihti öelda neid õigeid sõnu ja alandlikke palveid. Kui me aga oleme teineteisega, maailmaga, oma asjade, tegevuste sees. Kas me räägime seda sama keelt? Seda sama alandlikkuse keelt? Kuulekuse keelt? Jumalakartlikkuse keelt. Hoiatus kahepalgelisuse eest, mis võib tulla nii kergesti. Pärast palveaega, väljaspool palvekoosolekut käitume vahel teisiti. Mina ütlen, mina tahan, mina arvan.. Ehk on vaja rohkem tundlikkust teineteise ja Jumala suhtes? On vaid üks keel ja see räägib armastusest ja austusest Jumala vastu.
Oluline on lasta Jumalal juhtida ja ehk mõelda rohkem läbi ja palvetada rohkem nende asjade pärast, mis Jumal tahaks öelda. Tihti räägime väga palju ja ei ütle õigupoolest midagi. Koos olles ehk rohkem jagada mõtteid, ideid, mis on ajapikku tulnud pähe või südamesse, mitte vaid hetke ajel välja pilduda kõike, mis pähe tuleb ja mille üle me vahel hetkegi pikemalt mõelnud arutlenud ei ole.
Jumal armastab igaüht meist. Ja see kõik algab meie eneste südameist. Meie kõigi. Jumal tahab meid kõiki hoida, Tema käsi, haare meie südames.(Ül 8:6-7 ) Meie eneste puhtus ja pühitsus on Talle olulised, sest siis saame tõeliselt kuulda Tema häält ja mõista Tema plaane. Jumal tahab meie kätte tahab anda väga palju, aga seda ei saa teha suvaliselt. Ta igatseb, et me oleksime tema käes kui savi,.
Vaid selle jõu ja armastusega, mllega tema meie südameid tõmbab saame meie tõmmata teisi Jumala juurde. Jumal igatseb meid ja tahab ennekõike meid endale. Jumal tuli ja pakkus meile iseend, Ta igatseb ennekõike meie südant ja armastust.
Õnnistatud Jumala otsimist teile:)
Marii
Subscribe to:
Posts (Atom)