Minu tunnistus piiblipävadest

Reedel, läks üks poiss lava ette ja ütles et ta tunneb et siin ruumis on tüdruk kelle nimi on Mari või midagi sellist (Minu nimi on Mariliis) ja et tal on käega midagi viga, samal ajal oli minul näpu liigeste põletik. Ma läksin ette, minu eest palvetati ja mu käsi sai terveks!

Jumal on hea!

Olen kaua igatsenud kogeda,

kuidas Jumal mind kasutada saaks, kuidas Ta saaks mulle rääkida oma soovidest. Olen kaua aega igatsenud olla üks nendest hulljulgetest, kartmatutest, kes ei hoia end tagasi, kui Jumal neile midagi ütlemas on.
Selle aasta piiblipäevadel palusin oma Isa meeleheitlikult, kogu südamest, et Ta annaks mulle veel rohkem julgust. Tahan olla julge nagu Jeesus, kes ei kartnud teha Isa tahtmist mööda.
Jumal kuuleb meid Tema poole hüüdmas. Ta kuuleb iga palvet ega unusta seda. Samuti kuulis Ta ka minu hüüdeid Tema poole.
Mäletan, see oli laupäev, kui Jumal andis mulle äkitselt pildi leivamurdmisest. Mäletan seda pilti kristallselgelt, see oli väga ilus. Koos selle pildiga tuli minusse teadmine - Ta tahab, et meie, noored, murraksime koos leiba. Mõtlesin kohe, et pean sellest kellelegi korraldajale rääkima. Puutun ju nendega kokku, olen ju vabatahtlik. See pilt ja teadmine keerles lakkamatult mul peas. Paraku ei leidnud ma endas seda julgust, et minna ja rääkida välja, mida Jumal mulle oli öelnud. Lükkasin seda muudkui edasi. Lasin kahtlusi ligi - äkki see ei olnud ikka Jumalast, vahest oli see lihtsalt minu kujutelm.
Kell oli palju, käes oli õhtune ülistus, mis kestis ööhakuni. Keset ülistust saatis Jumal mulle järjekordse võrratu pildi, kuidas kõik me noored, kes me seal ülistasime, laskuksime põlvili, alanduksime Tema ette. Midagi sellist vaimusilmas näha oli väga võimas, see tegi mind sõnatuks, rõõmsaks. Taaskord oli ka teadmine, et pean sellest näiteks Mairole ütlema. Ma pean selle välja ütlema. Aga ma kartsin. Kuidas ma saan lihtsalt minna ja öelda, et me nüüd kõik Jumala ees põlvitaksime? Ütlesin Jumalale, et ma ei julge, kuidas ma lähen nõnda, ma ei julge teistele öelda, aga põlvitan ise su ette. Kui siis mõne aja pärast, kui ma juba ka püsti olin, ütles Mairo, et me kõik laskuksime põlvili Jumala ette, alanduksime Tema ette. Ma ei suutnud uskuda äsja kuuldut. Meeletu rõõm ja kurbus oli minus läbisegi. Rõõm, kuna see oli kindlus mulle, et tõesti Jumal rääkis minuga. Kurbus, kuna ma lasin hirmul võidutseda, kui Jumal mulle oma salasoovist rääkis.
Pärast seda mõtlesin taaskord leivamurdmisele. Kahetsuse ja argusega tõdesin, et kell on juba nii palju, nüüd on hilja. Muidugi hommikul saaks veel võib-olla midagi teha, ent samas vist ka mitte. Mõtlesin, et kui nüüd kedagi korraldajatest näen tee peal, siis räägin neile. Paraku ei olnud sel kellaajal enam kedagi silmapiiril. Hommikul koosoleku ajal, ülistades Jumalat oli mu kurbus veelgi suurem. Mõtlesin sellele, et täna peaks olema see päev. Täna pidime me ju leiba murdma. Süütunne ja kahetsus. Kui siis Mairo ütles midagi säärast, et enne kui me leivamurdmise juurde läheme võtame veel paar laulu (midagi säärast). Taaskord olin keeletu. Rõõm ja kurbus segamini. Pisarad voolasid läbisegi mööda põski alla. "Jumal palun anna mulle andeks. Palun anna mulle andeks, et ma sind ei uskunud. Palun anna andeks!" Selle aja jooksul mängis ülistusgrupp mingit muusikat, ma ei teagi, kas see oli konkreetselt mingist loost, vähemalt ei tundnud ma seda ära. Ma tundsin end nii halvasti Jumala ees. Ainus, mis sel hetkel luges oli see, et Tema mulle andeks annaks. Et Ta ei kaotaks lootust minu suhtes. "Palun andesta mulle, Jumal!" Kui siis kuulen ülistajaid laulmas sõnu, mis tulid otse Jumalalt: Kõik vajame andeks andmist, Päästja Sinu heldust.
Olin nii õnnelik, olen siiani. Vajasingi seda kogemust, sest nüüd ei hoia ma end enam tagasi. Keerasin selja hirmule, kahtlustele. Ma palusin, et Ta mind kasutaks nii, nagu Ta pole seda siiani teinud. Tahtsin tunda Tema ligiolu iga oma ihukarvaga. Jumal on ustav. Ta on suurepärane. Ta kannab hoolt oma kallite eest. Mul on hea meel, et saan olla üks nendest kallitest. Armastan Teda kogu hingest.
Maria Wagner

Pp oli minujaoks kannapööre uuele elule.

Räägime siis algusest. Mul surid kaks sõpra umbes viis kuud tagasi ära. Sellest ajast peale on/oli minus midagi muutunud. Ma olen olnud tõsisem ja ma kannan enamjaolt seda valu lihtsalt kaasas kuna mulle ei meeldi nutta, ei teiste ees ega ka üksinda. Piibli päevade imelisim kogemus oli see, et ma sain selle valu endast välja lasta. Teiseks, ma olen, olin umbes aasta aega või natuke vähem/rohkem Jumalalt endale palunud ja anunud. siiamaani ei midagi. Ppl, Laupäev vastu pühapäeva oli v6imas koosolek ja ülistus. ma istusin kuskil nurgas ja anusin Jumalat et ta nüüd tuleks v6i ma ei tea mis. Olin seal oma pool tundi sedasi istunud ja ulgunud Jumala ees ja mingid kaks naisterahvast tahavad palvetada minu eest. EI mitte mingil juhul ma ei lase, ma hakkan ju veel rohkem ulguma, eiii, elusees mitte. Selline oli minu reaktsioon ja istusin seal edasi. Mingi hetk seal sedasi istudes tuli mul täiega isu ülistama minna. ( selline tunne on varemalt ühekorra olnud, kui Jumal käsib või palub midagi teha väljendades seda minu tujuga, eelmine kord ma ignoreerisin seda ja siis juhtus kahjuks halb õnnetus) tõusin kohalt püsti ja läksin teistele natukene lähemale, mitte väga. Mingi tüdruk tahtis mu pärast palvetada. Eii, ma ei saa ju lasta, aga siis ma hakkasin arvama et see ei saa olla kokkumäng kaks korda. Peas oli sada, million, tuhat mõtet aga pea noogutas. Mida ma tegin, praegu ei saanud sellest aru. Sel hetkel kui see tüdruk mu pärast palvetas muutus midagi täielikult. Mõtlemises, olekus nagu kõiges. sell hetkel oli selline Jumala puudutus see oli nii tugev et järgmine hetk avastasin ennast pikali maas olevat. Mul oli sell hetkel selline tunne, et keegi keda ma nii kardan ja nii armastan seisab mu ees, Mu käed hakkasid värisema ja ma hakkasin kiiremini hingama, palju kiiremini. Mingi aeg oli mõtlemisaega, kus oli ülistus, ma isiklikult ei saanud veel aru mis oli hetk tagasi toimunud. Ma üritasin seda meenutada, kuid asjatult. See mees kes ülistas palus meil Jumala ees põlvili laskuda. Jumala võimas vägi tuli sellel ajal minusse ja täitis mu täielikult oma vaimuga. Ma tuntsin et iga minu keharakk on uus, kõik mis minus on, on uus. Ma läksin oma noortejuhi juurde ja rääkisin mis oli toimunud. Peale seda see kurb, tõsine ja masetsev tüdruk on kadunud, on alles Jumala Vaimus rõõmus tüdruk. Kui me noortejuhiga oleme hiljem rääkinud sellest õhtust siis ta ikka ütleb, et minu nägu oli seal hoopis teistsugune, nii rõõmsana ei ole vist keegi mind elu sees näinud. Minu kõige parem ja meeldejäävam mälestus Piibli päevadest.

Jumal ütles mulle nende päevade jooksul:

Sa pead olema alandlik. Sain aru, et mul on vaja panna kõik oma kroonid maha Jumala ette. Tõelise elu leiabki täielikus alistumises Jumalale.

Pp-l kogesin ma Jumala ligiolu,

mis oli väga võimas tunne.Ma tänan Jumalat, et ma sain temaga püsiühenduse ja ma olen väga õnnelik sellise ürituse eest nagu see oli PP 2009. Need kolm päeva olid väga õnnistatud .

Jumal tegi mind vabaks

ja seda on nii hea kogeda.

Parim, mis nende päevade jooksul juhtus

oli see, et minu 2 sõbrannat said päästetud! See oli tõeliselt imeline. Jumala vaim tõesti liikus seal. Ülistus oli täiesti tasemel ning üks minu päästetud sõbrannadest lihtsalt nuttis selle ajal, kuigi ta ei olnud enne väga palju usuga kokku puutunud.
Aitäh nii vägeva ja hästi korraldatud ürituse eest. Jumal on hea!

Jumal on võrratu.

Ja ma tean, et ta teeb erilisi asju meie eludes. Jumal tegi mulle midagi väga erilist ja imelist. Enne piiblipäevadele tulemist ma olin juba kui vaimselt surnud. Ma ei osanud enam otsida. Ma ootasin väga piiblipäevi, kuna ma tean, et see oleks aeg (kolm päeva), kus ma saan otsida Jumalat. Kolm täiesti vaba päeva. Ja kui sina juba otsid Teda, siis tema on leitav.
Ma küsisin temalt, et mis see on, mis takistab mul sind leidmast. Ja ta näitas mulle. Ma ei arvanud kunagi, et mul on uhkusega probleeme, aga Jumal näitas, et on. Ütles, et paranda see asi oma elus. Saa mulle alandlikuks. Nüüd ma näen. Nüüd ma tean.
Ta näitas ka muidki asju, mida ma peaksin muutma oma elus. Kuid kõige tähtsam on see, et ta lubas olla minuga.
Minu jaoks on raske mõelda, et keegi tahab olla minu jaoks olemas ja armastab mind tõesti. Ja et ma seda ära ei unustaks, siis ma tuletan seda endale iga päeva meelde. "Jumal on koos minuga, ta armastab mind, ta toetab mind. Ja ma ei pea kartma."
Kõige parem on see, et sellega kaasneb suur rõõm. Rõõm minu südames. Tohutu rõõm. Nagu isiklik päike, mis särab ja soojendab. Ja see on imeline. Sest Jumal on leitav.

Kerli

Jah, Jumal muutis mu elu.

Uuendasin oma otsust, sest tundsin, et vajan puhastust. Jumal on mind muutnud, kuid siiski vajan ma eestpalvet, sest vajan Jumala suuremat ligiolu.

Ma väänasin oma jala reede õhtul väga välja.

Mul oli jalg väga paistes. Laupäeva õhtul kui me ülistasime siis me koos Gaspariga ja veel mõned keda ma ei tundnud palusime igasuguste asjade üle, ka Viljandi pärast. Peale palvet tundsin, et midagi oli imelik. Ma vaatasin oma jalga ja see polnud enam paistes.:):);)

Tunnistus

Laupäeval seminaridel käies Jumal rääkis mulle, et isegi kui me kukume ja teeme valesti siis see ei tohiks saada põhjuseks, et eemalduda Jumalast. Tema on alati meid ootamas käed avatud, et me läheks tema embusse ja oleksime tema armastuses. Ta ootab, et kui me kukume, paluksime talt andeks ja räägiksime talle kui me kahetseme seda, mitte ei läheks eemale. Ma arvan, et see on sõnum mida on paljudel vaja teada aga mina sain selle seoses oma probleemidega. Olen varem oma elus kogenud et kui ma teen teatud asju mida ma ei tohiks teha, siis mul on häbi Jumala ees ja ma hakkan minema temast järjest eemale. Ta on parim issi keda endale tahta ja ta teab, et me kukume aga ta on alati meile toeks. Isegi kui me ei tunne teda on ta meie kõrval meid julgustamas, toetamas ja aitamas. Jumal ei taha et midagi saaks põhjuseks temast eemaldumisel. Ta armastab meid selleks liiga palju, et meist ilma jääda.

Mona-Anari

Jumal muutis mind,

aitas saada püsiühenduse, andis julguse. Ma palun, et püsiühendus jääks ning kestaks, et mu suhe Jumalaga võiks olla parim!

Terve aasta(!) olen otsinud ja oodanud,

et leiaks koguduse, kus saaks ülistada ja laulda just nii nagu kogesin oma kodukoguduses Calgarys.. Jumal nägi minu igatsust, kuulis minu palvet – täna tulin Tallinnast oma sõbrannaga, kes pidi siia laulma (koori) tulema... Lisaks kõigele märkasin, et minu kunagine õpilane Otsakoolist (Mairo M) juhtis ülistust!!! Mida enam oskaksin Jumalalt õnnistuseks paluda - see oli kingitus! Aitäh.

Tänu Jeesusele sain ma päästetud

ja südames hakkas kergem. Sain muredest lahti.

Jumal ütles,

et ma olen liiga uhke ja ma hakkan sellega tegelema! Lisaks oli siin suur võidmine. – Harri Puskar

Tänu Jumalale,

sain väga kinnitatud ja uut indu ja jõudu Pühalt Vaimult, et edasi viia laste tööd oma koguduses.
Samuti tänud Taevaisale ka uute sõprade eest. Kohtume kindlasti PP2010
Andres
Viljandi Evangeelne Uue Elu kogudus

Jumal muutis

mu elu täielikult, ta tegi mu patust vabaks!

Jumal tervendas mind

ja puhastas. Andis hea tuju ja meeleolu! Aitäh Jumal!

JUMAL – Lõi mind uueks.

Pani särama. Andis rahu ja armastuse. Täitis püha vaimuga.

Jumal pani mind tunnistama...

ja see kogemus oli midagi sellist... mida ei anna sõnadesse panna!
Õnnistusi!
Liisa Orav SV

Margarethi ilmutus:

Et ma tundsin, et Jumal ütles: Pöörduge, sest mu isa hakkab juba viimaseid sekundeid lugema. NB: Pöörduge

Mul tegi jalg juba paar päeva valu.

Põhjuses ei olnud kindel, küllap veritsus või närvivalu. Eile, laupäeval palvetasime palveteekonnal selle pärast ja juba eile õhtul oli valu kadunud.
Tänu Jumalale! Ta tervendab!

Tänan Jumalat kõige eest,

mis siin nendel päevadel toimus ja ka selle eest, et mu parem käsi, mis oli valus, paranes palve läbi! Õe Agnesele ka tänu! Raili

TEENI ISSANDAT!

Toomas P

Ma sain vabaks depressioonist ja pingest

Sain täielikult vabaks. Sain kogeda Jumalat palju ja Teda ülistada täielikult PP-l!

Jumal muudab.

Eestpalve on väga võimas! Uskuge ja paluge.

Ma olen käinud 8 korda PP-l

(seal hulgas 2 pöördepunkti) ja midagi sellist ma polnud ülistuses kogenud. Ma tunnen esmakordselt PP-lt lahkudes, et ma tahan siit minna... Varem kartsin seda igal aastal – hirm, et püsiühendus kaob, kui lähen igapäevaste tegemiste juurde.

Sain pärast osasaamist palve ajal järgmise pildi.

Me elame maailmas, mis on nagu pime koobas, kõik kobavad ja otsivad valgust, kristlased teavad, kus on väljapääs, oleks väga julm jätta see enda teada.

Jumal lubas mul „sattuda“ mitmesse kohta,

kus nägin vajadust ja sain aidata. See on imeline juhtimine, kui oled andnud nõusoleku TEDA teenida!
Aitäh,
Eo Aardevälja Viljandist

Sain Jumalalt selguse

ja teadmise, et kõik jamad, mida ma olen teinud on täiesti andestatud ja ma saan uue lehekülje keerata ja et Jumal teeb tööd minu kaudu ja ma ei pea ise muretsema.