kuidas Jumal mind kasutada saaks, kuidas Ta saaks mulle rääkida oma soovidest. Olen kaua aega igatsenud olla üks nendest hulljulgetest, kartmatutest, kes ei hoia end tagasi, kui Jumal neile midagi ütlemas on.
Selle aasta piiblipäevadel palusin oma Isa meeleheitlikult, kogu südamest, et Ta annaks mulle veel rohkem julgust. Tahan olla julge nagu Jeesus, kes ei kartnud teha Isa tahtmist mööda.
Jumal kuuleb meid Tema poole hüüdmas. Ta kuuleb iga palvet ega unusta seda. Samuti kuulis Ta ka minu hüüdeid Tema poole.
Mäletan, see oli laupäev, kui Jumal andis mulle äkitselt pildi leivamurdmisest. Mäletan seda pilti kristallselgelt, see oli väga ilus. Koos selle pildiga tuli minusse teadmine - Ta tahab, et meie, noored, murraksime koos leiba. Mõtlesin kohe, et pean sellest kellelegi korraldajale rääkima. Puutun ju nendega kokku, olen ju vabatahtlik. See pilt ja teadmine keerles lakkamatult mul peas. Paraku ei leidnud ma endas seda julgust, et minna ja rääkida välja, mida Jumal mulle oli öelnud. Lükkasin seda muudkui edasi. Lasin kahtlusi ligi - äkki see ei olnud ikka Jumalast, vahest oli see lihtsalt minu kujutelm.
Kell oli palju, käes oli õhtune ülistus, mis kestis ööhakuni. Keset ülistust saatis Jumal mulle järjekordse võrratu pildi, kuidas kõik me noored, kes me seal ülistasime, laskuksime põlvili, alanduksime Tema ette. Midagi sellist vaimusilmas näha oli väga võimas, see tegi mind sõnatuks, rõõmsaks. Taaskord oli ka teadmine, et pean sellest näiteks Mairole ütlema. Ma pean selle välja ütlema. Aga ma kartsin. Kuidas ma saan lihtsalt minna ja öelda, et me nüüd kõik Jumala ees põlvitaksime? Ütlesin Jumalale, et ma ei julge, kuidas ma lähen nõnda, ma ei julge teistele öelda, aga põlvitan ise su ette. Kui siis mõne aja pärast, kui ma juba ka püsti olin, ütles Mairo, et me kõik laskuksime põlvili Jumala ette, alanduksime Tema ette. Ma ei suutnud uskuda äsja kuuldut. Meeletu rõõm ja kurbus oli minus läbisegi. Rõõm, kuna see oli kindlus mulle, et tõesti Jumal rääkis minuga. Kurbus, kuna ma lasin hirmul võidutseda, kui Jumal mulle oma salasoovist rääkis.
Pärast seda mõtlesin taaskord leivamurdmisele. Kahetsuse ja argusega tõdesin, et kell on juba nii palju, nüüd on hilja. Muidugi hommikul saaks veel võib-olla midagi teha, ent samas vist ka mitte. Mõtlesin, et kui nüüd kedagi korraldajatest näen tee peal, siis räägin neile. Paraku ei olnud sel kellaajal enam kedagi silmapiiril. Hommikul koosoleku ajal, ülistades Jumalat oli mu kurbus veelgi suurem. Mõtlesin sellele, et täna peaks olema see päev. Täna pidime me ju leiba murdma. Süütunne ja kahetsus. Kui siis Mairo ütles midagi säärast, et enne kui me leivamurdmise juurde läheme võtame veel paar laulu (midagi säärast). Taaskord olin keeletu. Rõõm ja kurbus segamini. Pisarad voolasid läbisegi mööda põski alla. "Jumal palun anna mulle andeks. Palun anna mulle andeks, et ma sind ei uskunud. Palun anna andeks!" Selle aja jooksul mängis ülistusgrupp mingit muusikat, ma ei teagi, kas see oli konkreetselt mingist loost, vähemalt ei tundnud ma seda ära. Ma tundsin end nii halvasti Jumala ees. Ainus, mis sel hetkel luges oli see, et Tema mulle andeks annaks. Et Ta ei kaotaks lootust minu suhtes. "Palun andesta mulle, Jumal!" Kui siis kuulen ülistajaid laulmas sõnu, mis tulid otse Jumalalt: Kõik vajame andeks andmist, Päästja Sinu heldust.
Olin nii õnnelik, olen siiani. Vajasingi seda kogemust, sest nüüd ei hoia ma end enam tagasi. Keerasin selja hirmule, kahtlustele. Ma palusin, et Ta mind kasutaks nii, nagu Ta pole seda siiani teinud. Tahtsin tunda Tema ligiolu iga oma ihukarvaga. Jumal on ustav. Ta on suurepärane. Ta kannab hoolt oma kallite eest. Mul on hea meel, et saan olla üks nendest kallitest. Armastan Teda kogu hingest.
Maria Wagner
No comments:
Post a Comment