Pp oli minujaoks kannapööre uuele elule.

Räägime siis algusest. Mul surid kaks sõpra umbes viis kuud tagasi ära. Sellest ajast peale on/oli minus midagi muutunud. Ma olen olnud tõsisem ja ma kannan enamjaolt seda valu lihtsalt kaasas kuna mulle ei meeldi nutta, ei teiste ees ega ka üksinda. Piibli päevade imelisim kogemus oli see, et ma sain selle valu endast välja lasta. Teiseks, ma olen, olin umbes aasta aega või natuke vähem/rohkem Jumalalt endale palunud ja anunud. siiamaani ei midagi. Ppl, Laupäev vastu pühapäeva oli v6imas koosolek ja ülistus. ma istusin kuskil nurgas ja anusin Jumalat et ta nüüd tuleks v6i ma ei tea mis. Olin seal oma pool tundi sedasi istunud ja ulgunud Jumala ees ja mingid kaks naisterahvast tahavad palvetada minu eest. EI mitte mingil juhul ma ei lase, ma hakkan ju veel rohkem ulguma, eiii, elusees mitte. Selline oli minu reaktsioon ja istusin seal edasi. Mingi hetk seal sedasi istudes tuli mul täiega isu ülistama minna. ( selline tunne on varemalt ühekorra olnud, kui Jumal käsib või palub midagi teha väljendades seda minu tujuga, eelmine kord ma ignoreerisin seda ja siis juhtus kahjuks halb õnnetus) tõusin kohalt püsti ja läksin teistele natukene lähemale, mitte väga. Mingi tüdruk tahtis mu pärast palvetada. Eii, ma ei saa ju lasta, aga siis ma hakkasin arvama et see ei saa olla kokkumäng kaks korda. Peas oli sada, million, tuhat mõtet aga pea noogutas. Mida ma tegin, praegu ei saanud sellest aru. Sel hetkel kui see tüdruk mu pärast palvetas muutus midagi täielikult. Mõtlemises, olekus nagu kõiges. sell hetkel oli selline Jumala puudutus see oli nii tugev et järgmine hetk avastasin ennast pikali maas olevat. Mul oli sell hetkel selline tunne, et keegi keda ma nii kardan ja nii armastan seisab mu ees, Mu käed hakkasid värisema ja ma hakkasin kiiremini hingama, palju kiiremini. Mingi aeg oli mõtlemisaega, kus oli ülistus, ma isiklikult ei saanud veel aru mis oli hetk tagasi toimunud. Ma üritasin seda meenutada, kuid asjatult. See mees kes ülistas palus meil Jumala ees põlvili laskuda. Jumala võimas vägi tuli sellel ajal minusse ja täitis mu täielikult oma vaimuga. Ma tuntsin et iga minu keharakk on uus, kõik mis minus on, on uus. Ma läksin oma noortejuhi juurde ja rääkisin mis oli toimunud. Peale seda see kurb, tõsine ja masetsev tüdruk on kadunud, on alles Jumala Vaimus rõõmus tüdruk. Kui me noortejuhiga oleme hiljem rääkinud sellest õhtust siis ta ikka ütleb, et minu nägu oli seal hoopis teistsugune, nii rõõmsana ei ole vist keegi mind elu sees näinud. Minu kõige parem ja meeldejäävam mälestus Piibli päevadest.