7. aprill

Tihti ei tule vastused Jumala selge kõlava häälena, selle tõttu on Jumal andnud meile tunnetuse valguse. Kui me siin otsime Jumalat, siis Jumal on andnud meie sisse Püha Vaimu, kes meie meeli ja mõtet õiges suunas juhib.

Jumal ei anna meile kunagi midagi ilmaasjata, ta ei anna meile midagi, mida meil vaja pole.

Jumal tahab, et me kasutaksime neid andeid ja ande, mida Ta meile on andnud, selleks, et teda teenida.

Me oleme üleni Jumala jaoks. Me peaksime vaatama seda, kuidas ta meid loonud on.

Inimene palvetab põlvedel (otsaesine põrandal), sest siis on mõistus südamest madalamal. Muidu ei juhtu see kunagi, ainult siis, kui me kummardume Jumala ees.

 

Oleme eeskujuks!

Jumal on andnud kõige tähtsamaks südame. Oleme kristlastena südame järgi elamise eeskujuks.

Noored kristlased otsivad eeskujusid oma ümbert.

Püsiühendusega saame olla eeskujuks sellega, et me talitseme oma keelt, oma mõtteid, oleme usus kindlad, palvetades me ei lobise, meie „jah“ on „jah“, meie „ei“ on „ei“, meil on julgus öelda „ei“, julgus öelda asju välja inimestele ja Jumalale. Ilma püsiühenduseta ei saa me ühtegi neid propageerida. Tahtes eeskujuks võtta püsiühenduse, siis me peame võtma kas kogu paketi (see, mis loetletud ja veel) või ei ole meil eriti midagi.

 

Seemne külvamine ja inimeste abistamine

Tihti on meil väga raske tunnistada, et ma olen nõrk, ma vajan kaaslasi. Kuid ka Jeesus tunnistas seda ja kasutas teiste inimeste abi, sest Jumal on nii isegi ette näinud.

Isegi kurjad vaimud läksid inimestest välja, sellepärast, et Jeesus ütles, mine ära! Kui Jeesus ütleb meile, et meie peame midagi tegema ja me ei tee, siis mis tolku meist on? Kui isegi kurjad vaimud ja Kurat kuulavad Jeesuse sõna ja mina ei kuula, siis on midagi väga valesti.

Kuidas saab Jeesus kutsuda inimesi, kui mina keeldun olemas elav ihu?

Tihti palvetame, et Jumal kasutaks meid oma riigi tööks, aga me tihti ei lase, sest me kardame põruda. Kui me aga kuulame ja laseme, siis ta saab meid õnnistada ja kasutada.

Armulaual tuletame meelde seda, et nüüd ei ela enam mina, vaid Jeesus elab minus. Mina olengi lubatud läbi kukkuma, sest mina olen see inimlik pool.

See ei ole kõik üldse meie kätes. Kogu põrumine jms ei ole üldse meie kätes. Kui me oleme ihuks ja laseme ennast kasutada, siis on Jumala kätes, mis edasi saab.

Kui sa külvad nisu, siis see ei tähenda, et see kohe kasvama hakkab, selleks kulub 3-4 kuud. Kui meie külvame, siis ei ole isegi meie ülesanne minna vaatama, kas mõni seemnetest kukkus kivi peale või ei. Kui ta sinna kukkus, siis ükskõik, kui palju me seda vaatame või kastame, siis sellest ei juhtu midagi. Kui Jumal ütleb, et külva ja me külvame, aga sellest ei juhtu midagi, siis ei ole meie ülesanne arvata, et me oleme midagi valesti teinud, vaid kõik on Jumala käes. Jumal saadab oma sõna ja see ei tule tühjalt tagasi. Seeme on Jumala sõna ja see ei tule tühjalt tagasi. Kui me külvame seda inimesele, kes seda parasjagu vastu ei võta, siis see ei tähenda, et sellest ei tulegi midagi ja see hiljem kasvama ei hakka. Kui me seda külvame, siis enamus ajast ei ole meie need, kes seda lõikavad. Kui me võtame Jumala ülesande endale ja ütleme, et ta kasvaks, samal ajal varjates seda seemet päikese eest, siis ei saagi midagi juhtuda. Põld on lõikuseks valge, aga külvama peab ikka edasi.

Ajastus armastuses

Jumala ajastus on ka usalduse küsimus. Kui Jumal ei taha, siis me ei saa.

Meil on vaja, et süda hüppaks peast kõrgemale.

Tähtis on ajastus armastuses. Inimene, kellele sa midagi rääkida tahad, ei pruugi olla selleks valmis.

Oluline on see, kas see sõnum, mida me inimesele loeme, on elav või mitte. Erinevad kirjakohad võivad erineval ajal saada elavaks. Tihti oleme mõne asja pähe tuupinud, aga see ei pruugi olla elav. Kui sa ütled lihtsalt „Jumal armastab sind“ või „halleluuja“, siis see ei tee midagi. See on nagu röstitud kohvioa mulda panemine.

Ka palvetamine on elav sõna.

Meie peaksime igatsema ja tahtma teha seda, mida Jumal meil teha palub. Kurjad vaimud lihtsalt peavad seda tegema.

Jeesuse jüngrid tegid üks ühele seda, mida Jeesus palus neil teha. Meie peaksime ka.

Jumal tahab aeg ajalt meid proovile panna, kas me julgeme alanduda Tema ees. Mõnikord on see põlvili minemine, mõnikord käe tõstmine. Ta tahab näha, kas sa julged, aga kui sa seda teed, siis ta võib sind selle läbi väga palju õnnistada.

Tihtipeale me ootame, et Jumal räägiks meile mingisuguse vormi järgi, mis meie oleme Talle ette pannud. „Jumal, räägi meile nüüd kõva häälega!“ Aga tegelikult see ei käi nii, sest Jumal on meeletult loov. Igaühe jaoks võib Ta luua täiesti erineva lähenemisviisi, mille läbi Ta just sinule läheneb. Kui me ütleme Talle ette, kuidas Ta meile rääkima peab, siis paneme ta kasti sisse ja siis ei pruugi midagi juhtuda.