Täna sadas vihma. Käisin üksi pargis jalutamas. Mulle meenus see päev, kui ma Temaga esimest korda kohtusin. See ei lähe mul kunagi meelest. Sellest on möödas juba mitmeid kuid, kuid tundub, nagu oleks see juhtunud alles eile. Mäletan, kuidas mu süda peksis, kui Teda mulle tutvustati, kuidas Tema puudutus justkui pani mind elama. Kuidas Tema juures ma tundsin, et Ta tõepoolest hoolib minust ja et Tema on see õige minu jaoks. Kuigi siis oli õhtu, tundsin ma nagu võiksin Temaga ilma väsimata hommikuni koos olla, rääkida, või vaikida, istuda, või jalutada - minu jaoks polnud vahet, kui vaid saaksin olla Temaga koos.
Ma pole Temast mitmeid päevi midagi kuulnud. Soovin, et Ta oleks mu kõrval praegu, et ma tunneks seda, mida ma siis tundsin – et ka Tema hoolib minust, et Tema armastab mind, nagu mina armastan Teda. Igatsen Temaga jälle koos olla! Minu elu tundub hall, kui Tema pole minu juures.
Isegi, kui vihm jäi järgi ja päike tuli välja, tundsin ma, et kõik on justkui poolik, kuna Tema polnud minu kõrval. Täna ma uinun mõeldes Temale…
2 comments:
kellele, Kaisa?
jah, Kaisa, kellele?
Post a Comment