Miks peab elu nii raske olema? Miks ei või elu alati ilus olla? Alles mõni päev tagasi ma tundsin, kuidas kõik läheb nii hästi, kuid nüüd on kõik muutunud. Eile õhtul, kui magama läksin, oli mu koer mu padja tükkideks rebinud. Pidin õhtul pikalt sulgi koristama. Võõra padjaga ei saanud korralikult magada ka, ning kui ma koolis geograafia tunnis Merkale seda rääkisin, siis meid mõlemat visati tunnist rääkimise pärast välja ja pidime direktori jutule minema. Keegi pole kunagi nii roppude sõnadega minuga rääkinud – või peaks ütlema röökinud. Mul oli pärast selline tunne, et ma ei taha kunagi enam kooli uksest sisse astuda. Lisaks kirjutati mulle päevikusse selline märkus, et kui ma seda kodus emale näitasin, ei lubanud ta mul nädala lõpuni välja minna ning telekat ka ei tohi vaadata.
Oleks vaid mu kallim siin… Tema saaks aru ja teaks, mida selles olukorras teha. Ta tunneb mind nii hästi. Üheksa päeva pärast on Piiblipäevad. Ma loodan, et Ta tuleb sinna, et ma saaksin Temaga koos olla. Ma juba loen päevi selleni – oh, kuidas ma küll vastu pean nii kaua? Ma võtan Ta kirja ja loen seda veelkord – see annab mulle jõudu.
No comments:
Post a Comment